spl wrote:Sattusin pealinna ja kahjuks ka EMOsse. Jõhkrad ooteajad, 4-5 tundi.
Nii see on. Vanasti olid vaestehaiglad, nüüd sotsialistlikud haiglad (ressursside kogumine ja laialijagamine vastavalt "vajadusele"). Ei ütle, et autoteendinduse laadne kapitalistlik süsteem (teenuse saab see, kellel raha on) ilmtingimata õige oleks, aga peaks olema valikuvõimalus. Kindel on ka see, et ükskõik, kui palju ressursse süsteemi juurde anda, süsteem seedib selle kõik ilusti ära ja küsib juurdegi veel.
15 astat tagasi oli Eestis probleem selles, et
- õdesid ja sekretäre liiga vähe (arst tegi nende tööd ka)
- polnud reservressurssi (kui tagauksest tuli liikusõnnetus, oli süsteem mitmeks tunniks umbes, kergemad juhud nagu sõrme nihestus jne. pidid ootama; seda aga ooteruumis olijad ei teadnud ega näinud, varbavalutajad nihkusid järjekorras seetõttu pidevalt järjest kaugemale, siit ka halvastiinformeeritud rahulolematus)
- halb filtrisüsteem, mis polkovniku lesed ja igavlevad vanainimesed eemal hoiaks
- halb väljaõpe ja halvad diagnostikariistad (madal efektiivsus filtreerimisel, "igaks juhuks" tehtavad uuringud, protseduurid ja tagasikutsumised, mis süsteemi koormavad)
Kindlasti on selle ajaga asi paremaks läinud. Aga väljamaalaste ebaproportsionaalselt suur hulk torkab silma igal pool (kombeks iga väiksema hädaga proovida saada arstitõendit; seetõttu tõsise väljamise hädasolija puhul võib suhtumine olla liiga pealiskaudne)
Ei ole kursis tänase Eesti meditsiinikorraldusega. Tuttavalt meditsiniprofessorilt aga olen tõesti kuulnud, et tänaste diplomandide tase on hoopis parem kui minu lõpetamise ajal 30 aastat tagasi.
)
Punase kategooriaga sealt kambast polnud keegi. Kujutage ette meedias juba artiklit, et tumedanahaline vallandati, kuna võttis liiga palju haiguslehte. Ükski tööandja ei söenda, võrdsus tänapäeva moodi.
)