pop wrote:td wrote:Majandushuviline wrote:Kaasaegne rahandus saaks toimida sarnaselt: alguses on kõigil osalistel kaup või teenus, selle ostjale antakse võimalus laenata vajalik raha ja tema saab võlga kustutada ise midagi müües. Kui keegi pole enam võlgu siis ringlusse jääb 0 raha.
Sellise süsteemi puudus ongi see, et on kuskil keegi tsentraalne organ, mis tekitab ja laenab krüptoraha, omamoodi uus keskpank./.../Probleemiks on muidugi see, kuidas leida õige rahakogus, mida uue kasutaja liitumisel juurde tekitada, et süsteem ei läheks ei deflatsiooni ega inflatsiooni. Igaühe emiteerimisõigus tähendab seda, et tekkib "kaup, mida vahetada" - justkui naturaalmajandus, mille toodanguks on krüptoraha, millle tarbimisväärtus seisnebki vahetusvahendiks olemises (ja loodetavasti ka stabiilsuses)./.../
Derivatiivide maailmas on üheks kauplemisobjektiks nt laosertifikaat. See tähendab seda et mul on vili laos olemas, saab vajadusel sadamast välja saata jne jne.
Minu enda jaoks ideaalne rahandussüsteem (mis puudutab vahetusekvivalendi funktsiooni) olekski selline laosertifikaatide vahetamine (kui meenutada suhkrutalongide vahetamist viinatalongide vastu). Olen jätkuvalt seisukohal et ka seda "fungibility" funktsiooni on võimalik kaasaja IT taseme korral edukalt täita - kui mõelda nt kasvõi Transferwise ärimudelile erinevate valuutade matchimisel pankade väliselt, jne.
Kes tagab laosertifikaatide ehtsuse? Kas igal konkreetsel juhul 'caveat emptor' ehk vastutab see, kes nõustus nende vastu tugrikuid andma? Kust tekkivad tugrikud, mida nende setifikaatide vastu vahetada? Või pidasid silmas süsteemi, kus tugrikuid polegi, on vaid iga süsteemis osaleja poolt välja antud sertifikaadid (lubadused), mida vahetada? (minu puhul siis: lubadus anda eksperthinnang 1 diagnostilisele uuringule). Kuidas need erinevat laadi lubadused omavahel võrdseks saada ja kuidas neid lubadusi jagada väiksemateks osadeks? Mis juhtub siis, kui lubaduse andja ära sureb ja lubadust ei saa enam täita?