Majandushuviline wrote:Kaasaegne rahandus saaks toimida sarnaselt: alguses on kõigil osalistel kaup või teenus, selle ostjale antakse võimalus laenata vajalik raha ja tema saab võlga kustutada ise midagi müües. Kui keegi pole enam võlgu siis ringlusse jääb 0 raha.
Sellise süsteemi puudus ongi see, et on kuskil keegi tsentraalne organ, mis tekitab ja laenab krüptoraha, omamoodi uus keskpank. Minu pakutud variant, kus süsteemi väärtus suureneb uue liikme lisandumisest tekkinud "suhtlusefektiga" on hea selle poolest, et puudub tsentraalne raha emiteerija - iga indiviid emiteerib raha - sel hetkel kui liitub ja süsteem muutub suuremaks-populaarsemaks-väärtuslikumaks. Probleemiks on muidugi see, kuidas leida õige rahakogus, mida uue kasutaja liitumisel juurde tekitada, et süsteem ei läheks ei deflatsiooni ega inflatsiooni. Igaühe emiteerimisõigus tähendab seda, et tekkib "kaup, mida vahetada" - justkui naturaalmajandus, mille toodanguks on krüptoraha, millle tarbimisväärtus seisnebki vahetusvahendiks olemises (ja loodetavasti ka stabiilsuses).
Tehniline progress on muidugi iseenesest deflatsiooniline, kuid see polegi ju halb, kui süsteemi kõik liikmed võidavad uute tehnoloogiate kasutuselevõtust (sama raha eest saab rohkem kaupa). (täna läheb see tehnilise progressi efekt lihtsalt keskpanga taskusse, kes peab hoidma 2 %-list inflatsiooni). Selliselt arutledes võib liitumisse sisse kirjutada ka deflatsiooni (uus liituja saab "natuke vähem" raha kui oleks arvutatud kogus) - seega süsteemis ühe tugriku ostujõud pidevalt kasvab ja loomulikult tekkib huvi süsteemiga liituda (aga samas tekib ka huvi võimalikult vähe raha kulutada, mida kaasegses majandusteoorias peetakse kurjaks deemoniks). Tugriku ostujõu suurenemine pole tehniliselt takistuseks, sest digirahas võib komakohti lisada samamoodi juurde nagu tavalises rahas nulle enne koma.
----
(modifitseeritud) Metcalfe'i valemit võib poolnaljatledes kasutada ka populaarsete inimeste turuväärtuse hindamiseks - mida kuulsam inimene, seda rohkem inimesi suudab mõjutada ...
siin on pakutud veel üks lihtne lähendus Metcalfe efekti täpsemaks arvutamiseks:
http://www.dtc.umn.edu/~odlyzko/doc/metcalfe.pdfehk V = n(log n)
V - süsteemi väärtus ("value")
n - süsteemi liikmete arv
Sõber, kellel on kokku 2 sõpra, on väärt 0,602
seevastu sõber, kellel on kokku 5 sõpra, on väärt 3,42
kui krüptoraha süsteemis on 100 liiget, siis uue liikme lisandumisel süsteemi väärtus kasvab 200+2,44=202,44
kui krüptoraha süsteemis on 1000 liiget, siis uue liikme lisandumisel 3000+3,44=3003,44
kui krüptoraha süsteemis on 10000 liiget, siis uue liikme lisandumisel 40000+4,44=40004,44
siit edasi: mida suurem on juriidiliste isikute (firmade) arv ühiskonnas, seda suurem peaks olema selle ühiskonna rahasüsteemi väärtus?
see Metcalfe'i valem tundub ikkagi liiga üle hindavat uue liikme lisandumise efekti ... Minu "kõhutunde" järgi peaks see valem olema pessimistlikum, näiteks miks mitte selline:
V=n(log n)/(n-1)
sel puhul
10 liikme korral: 1,111+0,034=1,145
100 liikme korral: 2,02+0,004= 2,024
1000 liikme korral: 3,003+0,0004=3,0034
aga kõige lihtsam viis oleks igale (füüsilisest isikust) liitujale anda lihtsalt 1 tugrik, sõltumata süsteemi suurusest.... (sest tugrikute ringluskiirust nagunii kontrollida ei saa ning mida kauem kestab tehniline progress, seda deflatsioonilisem see süsteem on nagunii ...) See 1 tugriku ekvivalentsus 1 kasutajaga annab huvitava mõõtmisviisi ka inimese väärtusele selles süsteemis (näiteks: mitu grammi kulda on üks kasutaja väärt selles süsteemis ehk mitu grammi kulda saab osta 1 tugriku eest)
Kasutajate arvu vähenedes tekkib muidugi situatsioon, kus tugrikuid on rohkem kui kasutajaid. See mõjub inflatsiooniliselt ja järjest rohkem inimesi soovib sellest loobuda (vahetada kaupade või mõne muu valuuta vastu, mis omakorda mõjub inflatsiooniliselt)