
I etapp - esmakordne juuretise tegemine on iseenesest väga lihtne. ½ klaasi käesooja vett ja ½ klaasi toasooja rukkijahu kokku segada ja 3-5 päevaks seisma jätta. Juuretis on valmis, kui tal on mõnus käärimise lõhn ja selline kergelt hallituse moodi kobrutus peal.
Mina panen vee ja jahu ½-liitrisesse purki, soovitatakse ka 1-liitrist. Kaane asemel panen peale paberist köögirätiku, mille kummiga kinnitan.
Heietused: Minus tekitas mõnda aega küsimust, miks see juuretise asi nii müstifitseeritud on. Et teda pole kuskilt saada ja tegemise õpetust ka eriti ei ole. Nüüd olen hakanud mõistma, et juuretise salapära on kaasa antud meie esivanematelt, kelle jaoks juuretises peitus palju rohkem kui vesi ja jahu ja miljonid bakterid. Ühest leivateost teise rändavas juuretises oli terve elu. Ausamalt öeldes – eestlaste Eestis elamise kogemus.
Nõuanded: Leivateos käivad mitmed asjad tundega, juuretise puhul on oluline kasutada nina. Ma soovitan lihtsalt proovida ja proovida ja leida see endale sobiv viis. Nii koguste kui hapnemise päevade arvu osas.
Mõned vihjed: rukkijahu hakkab koos veega hea meelega ise hapnema (korjates üles just sinu kodu sobivad bakterid), kui aga on soov talle kiiremini hapnemise protsess „ette näidata”, võib panna väikese tilga õunaäädikat või hapukurgi vedelikku või päris hapupiima või juuretisega tehtud rukkileiba, kui see käepärast on (pea-asi, et see hapu oleks tekkinud loomulikul teel). Press- või kuivpärmi kasutamist juuretise tegemise juures pean ma rukkile sobimatuks.
Proovisin järele, et väliselt tulevad täiesti sarnased leivad nii värskest kui „kogemustega” juuretisest. Mina järeldan sellest, et juuretis ei tee leiba, vaid ikka leivameister.
Edaspidi on juuretis leivateost järele jäetud tainakomps ja leivateo I etappi ei ole enam vaja ette võtta.
Võimalusi on mitu, pean paremaks järgmist valmistamisviisi. Tuleb 2-3 tahket leivaviilu (juuretisega valmistatud) vette likku panna, pehmenenult peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petti ning see peaaegu vahustades vedela pudru taoliseks segada. Hästi läbi kloppida puumõlaga, et juuretisse satuks võimalikult palju õhku ja lõpuks natuke rukkijahu peale riputada - see ei lase juuretisel hallitama minna. Hoitakse rätiga kaetult soojas kohas. Juuretis peaks saama piisavalt hapneda, kuid esimene kord mitte kauem kui kaks päeva. Valmis juuretis võib jahedas kohas seista tunduvalt kauem (võib hoida ka sügavkülmikus). Esimene leivategu ei pruugi täielikult õnnestuda, sest isevalmistatud juuretis pole veel päriselt hapneda jõudnud. Kui seda ei teaks, pettuks ettevõtlik leivaküpsetaja ning järgmine kord ehk ei proovikski enam. Juuretis on valmis siis, kui juuretisetaigen pärast kerkimist alla langeb.
Users browsing this forum: No registered users and 1 guest