ühes
artiklis oli uuritud viiruse avastamise osakaalu, see väide paneb kukalt kratsima
On follow-up RT-PCR testing, 21 (54%) asymptomatic individuals and 92 (64%) symptomatic patients tested positive for SARS-CoV-2 genes
jättes kõrvale kõik eelnevad teadmised, faktoidid ja eelarvamused, saab küsida järgmisi küsimusi:
(1) kas meetod on täpne?
(2) kas viiruse avaldumine ja sümptoomide avaldumine on omavahel alati üks-üheselt seotud?
kui vastus küsimusele (1) on "ei" ja samal ajal küsimusele (2) on "jah", siis saame meetodi sensitiivsuseks antud uurimuses 63 % ja spetsiifilisuseks 46 % ning vastav tõenäosuste graafik (testi võimekus muuta diagnoosi tõenäosust) näeks välja selline (kui LR=1 ehk test ei mõjuta diagnoosi tõenäosust, siis graafik oleks sirgjooneline diagonaal punktist 0;0 kuni 1;1):

- PCR3.png (42.48 KiB) Viewed 922 times
Kui testitul on testieelne tõenäosus 0,5, siis positiivse testitulemuse korral on see 0,54 ja negatiivse testitulemuse korral 0,44. Kui testida aga elanikkonda, kus üldine haigestumine on 5% (testieelne tõenäosus), siis
positiivse testitulemuse järgselt on diagnoosi tõenäosus 0,059 ehk ca 6%.
Prevalence threshold on 0,478
Ilmselt on aga tõde kuskil vastuse (1) ja (2) vahepeal. Artiklis eeldati, et tõde on vastupidine eelpool esitatud hüpoteesile (test ebatäpne, viiruse ja sümptoomide avaldumise vahel üks-ühene seos): test on absoluutselt täpne, aga viiruse avaldumine ei ole sümptoomide avaldumisega üks-üheselt seotud.
Testis uuriti geenide E, RdRp ja N esinemist. Kindlasti on testi tootjal tehtud kalibreerimine ja arvutused neid geene sisaldava "mulaaži" peal in vitro. Inimese peal aga on katsetamine raskem. Kui antud uurimuses oleks olnud kõikide asümptomaatiliste inimeste testid negatiivsed, oleks testi sensitiivsus endiselt 63 %, kuid spetsiifilisus 100 % (ning prevalence threshold 0). Kui antud uurimuses oleks olnud kõikide sümptoomidega inimeste testid positiivsed, oleks testi sensitiivsus 100 % ja spetsiifilisus endiselt 46 % (ja prevalence threshold 0,42)