Uhh, ma ei tea. Üldiselt, igaühe enda asi, kui teistele sellist käitumist peale ei suru. Aga teatud juhtudel on kombeks ühiskonnal sekkuda teiste pere-ellu, kui see ohustab pereliikmeid. Mida arvata tüdrukust, kelle isa seeme eostas (vana)tädi munaraku? Geipaar ja vanaemast surrogaatema on siin teisejärguline.
Inimeste ego on nii suur, et nad igal juhul "tahavad last". Kas nad on mõelnud selle lapse saatusele, kellel on suurem risk geneetilisteks haigusteks ja suurem risk enesemääramise probleemidele? Jumala armastus on suur ja armastus võidab kõik, aga kas sellist armastust Jumal tahabki? Ma ei oska vastata sellele küsimusele.
http://objektiiv.ee/emaarmastus-ei-tunn ... e-oetutre/Parandus: tegemist vist siiski mitte-sugulas-eostamisega, munarakk tuli mehe kaaslase õelt. Seega geneetiline risk ei kasva. Aga võimalik identiteediprobleem jääb. Eks Jumal teab, kas see armastus on õige või väär.
Täielikult nõustun hr. Vooglaiu mõttega inimeste egost ja suhtumisest lapsesse kui asja (peaaegu nagu kutsika vastutustundetu võtmine majja)
https://youtu.be/MsNcw00-_8k?t=133Kas sellist suhtumist esines ka 100 aastat tagasi või on see puhtalt hedonismiajastu loomulik edasikulg?
---
Samasse väravasse kipub vahel minema ka üksikemade nähtus. USA statistika näitab, et kuritegevuse osakaal on suurem üksikemaga kasvanud meestel. (korrelatsioon ei tähenda põhjust, aga eeldada võib, et hingeline trauma ja lähedase eeskuju puudumine ajab poisid metsikuks teatud vanuses)
Halvasti kasvanud laps ei ole enam selle pere probleem vaid ühiskonna probleem, sest tema teod kahjustavad hiljem paljusid.
Aga laste saamine on minetanud varasema mõtte, talupoegadel-käsitöölistel oli last vaja oma pere tugevdamiseks (aitasid peret ülal pidada: minu tädi läks karja 6-aastaselt!), tänapäval aga lähevad lapsed varakult ühiskonna mõju alla - kui sealt tuleb perevaenulik liberalism, siis need lapsed ei ole enam perele toeks ja produtseerivad hiljem katkiseid poolhingi.