by td » 06 Dec 2019 02:06
Banaani kui kunsti teemal meenus üks vana vestlus spl-iga:
TD
Seoses kuldsôduri nimelise kunstisündmusega meenus siitpoolt selline lugu. Oli kord Stockholmis kunstitudeng, kes soovis luua kunstiteose oma hullumajja sattumisest. Ta läks ühele sillale ning etendas enesetapjat. Möödujad muidugi takistasid teda ning kutsuti hullumobiil. Hullumajas mängis ta rahutut ning muuhulgas hammustas ühte töötajat. Selle peale seoti ta kinni ning anti rahustit. Järgmine päev aga siis tunnistas üles, et see oli vaid kunstiteos ning vist kuidagi ka avalikustas selle. Selle peale vôttis ajakirjanduses sôna hullumaja peaarst ning soovitas sellel tudengil ning tema juhendajal juuksed lühikeseks lôigata ja endale mingi töö otsida. Peaarst pidi aga ise loovutama oma koha, kuna oli avalikustanud tähtsad isikuandmed - selle, kuidas hullumajas seda isikut oli ravitud. Kunstitudeng aga sai süüdistuse riigi raha raiskamise eest - ilmaasjata tehtud hullumaja külastus vôi midagist.
Järeldus: Tôeline kunst sünnib loomevaludes ja ei tee kunagi rikkaks - vähemalt kunstniku eluajal.
SPL
minu arvates see pole kunst vaid debiilsus pigem. Ju mu arusaam kunstist nagu teistmoodi...
TD
Vaata, spl, see ei ole nii lihtne. Kunst on huvitav ja aktuaalne siis, kui see tekitab vaatlejas mingi sisemise resonantsi - äratundmise, veel parem - nihutab mingi môttekese paika nagu mängus 4x4ruutu ja 15 numbrit. Ju siis Sinul puudub selline kogemus, et ei tekki resonantsi. 
SPL
Et kui ma paljalt läbi linna kõnnin ning tillu otsas sokk - see oleks ka tänapäeval kunst ?
TD
Jah, see muutub kunstiks kohe, kui on keegi pealtvaataja, kes seda naudib ja mingile endast lähtuvale äratundmisele jôuab. 
SPL
St politsei siis ? Temal tekib esimene äratundmise (sündroom)? Või teised, kes samamoodi kõrval kõnnivad sokk... See maailm minu jaoks liialt keeruline - järelikult s...lt ehitatud majad ka kunst ?
TD
No ma pakuks, jah, et see on kunst nendele, kes on varem môelnud sellele olukorrale, et kônnib ise vôi keegi teine linna peal tillu otsas sokk. Nii et vôibolla äratundmine siis ka Sulle. (Nagu näed, on môtlemine ohtlik tegevus.)
SPL
ma eelistan siiani kunsti, mida mõistan.
Meenutus kuldsõdurist:
https://epl.delfi.ee/eesti/laimre-kulds ... d=51168239enamusele eestlastest siiski see mõtteid paika ei nihutanud ja seega kunstiks ei osutunud
Seda filmi vaadates aga tekkis palju mõtteid. Loomulikult kunstniku ja kunstispekulantide ja ülejäänud kaasakeerleva seltskonna omavahelised suhted ja funktsioonid. Loomulikult ka see, kuidas "teatud ninakujuga" kunstispekulant väldib maksude maksmist:
1) ostab hea asja odavalt
2) hinna tõustes VAHETAB mingi allahinnatud hea asja vastu
3) tsükkel kordub
filmi lõpus ta teeb siiski annetuse ka kunstimuuseumile ....
Tegelt aga mõtisklesin kõige rohkem objektiivsuse-subjektiivsuse üle. Meile meeldivad "ilusad loodusvaated". Meestele meeldib naise keha ja mis selle küljes leida on. Aga objektiivses mõttes puudub sellel kõigel sisu. On meid erutavad visuaalsed tunnused, mis näiteks rändrahnule või eukalüptipuule ei paku mitte mingit pinget (hiljem sõnnikuna, siis küll). Sisu loome meie ise (ja pahatihti me ei saa sinna midagi parata - nagu näiteks tung naise keha vaadata või linnuemal oma lapsi toita). Sama moodi püüdsin lahti mõtestada ka kunsti (kui ahnus ja prestiiž kõrvale jätta - mis on selles nii ainulaadset ja ilusat, et osa inimesi lihtsalt ei suuda sellest külmalt mööduda ja on valmis maksma miljoneid, s.t. rohkem kui toidu jt.elementaarvajaduste eest?)
Või siis küsida hoopis nii: kust jookseb objektiivsuse ja subjektiivsuse vaheline piir? Teatud subjektiivsed hinnangud on vajalikud teatud objektiivse olukorra tekitamiseks (ihast naise keha järele sünnib laps ehk uus objektiivne/materiaalne reaalsus). Samas, sellel objektiivsel reaalsusel pole mingit tähtsust veel suurema objektiivse reaalsuse ees (näiteks, kui meie läheduses toimuks supernoova plahvatus ja kõik ümbritsev häviks) jne. jne. Sama võib küsida ka selle subjektiivse kunstihinnangu kohta, mille võib panna küll rahasse, aga olukord muutuks, kui kunstikoguja kukuks end koomasse või kui Maad tabaks uus jääaeg ning inimkond sureks nälga.
Või siis kunst, mis ühele põlvkonnale nihutab mõtted paika, teist paneb vaid õlgu kehitama (Piibli lugusid teadmata jääb osa muusikast ja kujutavast kunstist vähem hoomatavamaks, vähem emotsionaalsemaks; küllap sama lugu ka moodsa kunstiga, kui seda njuujorgi snoobi asemel näidata metsikule loodusrahvale, kes ei tea purki pandud ubadest-tomatitest ega muust tööstuslikust-urbanistlikust keskkonnast mitte midagi)
Või siis "realistlik" kunst. Aktimaalid kui üldistus, kirjeldus, kokkuvõte naise keha ilust või ebailust (ja peidetud tundevarjunditest ja mõtetest). Natüürmort samamoodi üldistus, kirjeldus isuäratavast toortoidust koos serveerimisega. Maastikuvaated kui üldistus, vahel ka hetke dokumenteerimine. Romaanid kui üldistus inimeste käitumistest, situatsioonidest, elusaatustest.
Abstraktsionism/kubism kui meie nägemisulatuses olevate asjade "vähima ühisnimetaja alla viimine".
Futurism kui katse kujutada seisval pildil asju liikuvatena.
Sürrealism kui fantastiline nägemus sellest, mis teatud olukordades võib ehk ette tulla.
Impressionism kui kirjeldus meeleolust, mis on varasemast mällu jäänud.
Ekspressionism kui kirjeldus kõige kurjematest-painajalikematest mõtetest-tegudest
Romantism kui tunnetevarjundite võimendamine mõlemas suunas, elusaatuste kirjeldustes samuti vindi üle keeramine - näitlikustamise või emotsioonide ülevõimendamise huvides..
Sotsialistlik realism kui soov näidata idealistlikku-utopistlikku elukorraldust tegelikkusena.
Moodne kunst kui filosoofiline mudel mõne elunähtuse esiletoomiseks. (purki sittumine koos päevamenüü sedelitega - Eesti 90ndate näguripäevade olukirjelduse mudelina; ülehinnatud banaan kui ajutise hedonistliku rahulduse ülehindamine; maalitud purgisupp kui loodusläheduse minetamine, standardiseerimine, reklaamimine => tekkinud konkreetse ajastu trendidele tähelepanu juhtimiseks, üldistamiseks, vahel ka võimalike lahenduste pakkumiseks); Moodne kunst elab eeskätt oma kaasajas ning käib pidevalt ajaga kaasas. Purkisittumine aastal 2020 on ka kunstiteosena võimalik, kuid kannab hoopis teist sõnumit, kui kasutada 2020. aasta menüüsedeleid, sest elatustase ja tarbitav toit on muutunud. Säilib tema olukirjelduse-üldistamise funktsioon. Aastal 2020 võiks purkisittumise sõnum olla pigem see, et ka hummusest, sushist ning avokaadost saab seesama sitt, sõnnik ja huumus, mis varemgi. Mis eristab kunstimuuseumi külastust ajaloomuuseumi või bioloogiamuusemi külastusest ongi see, et fakt(oid)idega on mängitud, asjade omavahelist suhtestumist hüperboolina rohkem esile toodud.
Küllap selliseid -isme tekkib veelgi, kui kunstnikud avaldavad järsku soovi miskit elunähtust kirjeldada, üldistada, vastandada, mustata või ilustada.
[quote="h"]Kõigel on hind
https://etv2.err.ee/998072/koigel-on-hind[/quote]
Banaani kui kunsti teemal meenus üks vana vestlus spl-iga:
[quote]
TD
Seoses kuldsôduri nimelise kunstisündmusega meenus siitpoolt selline lugu. Oli kord Stockholmis kunstitudeng, kes soovis luua kunstiteose oma hullumajja sattumisest. Ta läks ühele sillale ning etendas enesetapjat. Möödujad muidugi takistasid teda ning kutsuti hullumobiil. Hullumajas mängis ta rahutut ning muuhulgas hammustas ühte töötajat. Selle peale seoti ta kinni ning anti rahustit. Järgmine päev aga siis tunnistas üles, et see oli vaid kunstiteos ning vist kuidagi ka avalikustas selle. Selle peale vôttis ajakirjanduses sôna hullumaja peaarst ning soovitas sellel tudengil ning tema juhendajal juuksed lühikeseks lôigata ja endale mingi töö otsida. Peaarst pidi aga ise loovutama oma koha, kuna oli avalikustanud tähtsad isikuandmed - selle, kuidas hullumajas seda isikut oli ravitud. Kunstitudeng aga sai süüdistuse riigi raha raiskamise eest - ilmaasjata tehtud hullumaja külastus vôi midagist.
Järeldus: Tôeline kunst sünnib loomevaludes ja ei tee kunagi rikkaks - vähemalt kunstniku eluajal.
SPL
minu arvates see pole kunst vaid debiilsus pigem. Ju mu arusaam kunstist nagu teistmoodi...
TD
Vaata, spl, see ei ole nii lihtne. Kunst on huvitav ja aktuaalne siis, kui see tekitab vaatlejas mingi sisemise resonantsi - äratundmise, veel parem - nihutab mingi môttekese paika nagu mängus 4x4ruutu ja 15 numbrit. Ju siis Sinul puudub selline kogemus, et ei tekki resonantsi. 
SPL
Et kui ma paljalt läbi linna kõnnin ning tillu otsas sokk - see oleks ka tänapäeval kunst ?
TD
Jah, see muutub kunstiks kohe, kui on keegi pealtvaataja, kes seda naudib ja mingile endast lähtuvale äratundmisele jôuab. 
SPL
St politsei siis ? Temal tekib esimene äratundmise (sündroom)? Või teised, kes samamoodi kõrval kõnnivad sokk... See maailm minu jaoks liialt keeruline - järelikult s...lt ehitatud majad ka kunst ?
TD
No ma pakuks, jah, et see on kunst nendele, kes on varem môelnud sellele olukorrale, et kônnib ise vôi keegi teine linna peal tillu otsas sokk. Nii et vôibolla äratundmine siis ka Sulle. (Nagu näed, on môtlemine ohtlik tegevus.)
SPL
ma eelistan siiani kunsti, mida mõistan.
[/quote]
Meenutus kuldsõdurist:
https://epl.delfi.ee/eesti/laimre-kuldsodur-on-kunst-mitte-provokatsioon?id=51168239
enamusele eestlastest siiski see mõtteid paika ei nihutanud ja seega kunstiks ei osutunud
Seda filmi vaadates aga tekkis palju mõtteid. Loomulikult kunstniku ja kunstispekulantide ja ülejäänud kaasakeerleva seltskonna omavahelised suhted ja funktsioonid. Loomulikult ka see, kuidas "teatud ninakujuga" kunstispekulant väldib maksude maksmist:
1) ostab hea asja odavalt
2) hinna tõustes VAHETAB mingi allahinnatud hea asja vastu
3) tsükkel kordub
filmi lõpus ta teeb siiski annetuse ka kunstimuuseumile ....
Tegelt aga mõtisklesin kõige rohkem objektiivsuse-subjektiivsuse üle. Meile meeldivad "ilusad loodusvaated". Meestele meeldib naise keha ja mis selle küljes leida on. Aga objektiivses mõttes puudub sellel kõigel sisu. On meid erutavad visuaalsed tunnused, mis näiteks rändrahnule või eukalüptipuule ei paku mitte mingit pinget (hiljem sõnnikuna, siis küll). Sisu loome meie ise (ja pahatihti me ei saa sinna midagi parata - nagu näiteks tung naise keha vaadata või linnuemal oma lapsi toita). Sama moodi püüdsin lahti mõtestada ka kunsti (kui ahnus ja prestiiž kõrvale jätta - mis on selles nii ainulaadset ja ilusat, et osa inimesi lihtsalt ei suuda sellest külmalt mööduda ja on valmis maksma miljoneid, s.t. rohkem kui toidu jt.elementaarvajaduste eest?)
Või siis küsida hoopis nii: kust jookseb objektiivsuse ja subjektiivsuse vaheline piir? Teatud subjektiivsed hinnangud on vajalikud teatud objektiivse olukorra tekitamiseks (ihast naise keha järele sünnib laps ehk uus objektiivne/materiaalne reaalsus). Samas, sellel objektiivsel reaalsusel pole mingit tähtsust veel suurema objektiivse reaalsuse ees (näiteks, kui meie läheduses toimuks supernoova plahvatus ja kõik ümbritsev häviks) jne. jne. Sama võib küsida ka selle subjektiivse kunstihinnangu kohta, mille võib panna küll rahasse, aga olukord muutuks, kui kunstikoguja kukuks end koomasse või kui Maad tabaks uus jääaeg ning inimkond sureks nälga.
Või siis kunst, mis ühele põlvkonnale nihutab mõtted paika, teist paneb vaid õlgu kehitama (Piibli lugusid teadmata jääb osa muusikast ja kujutavast kunstist vähem hoomatavamaks, vähem emotsionaalsemaks; küllap sama lugu ka moodsa kunstiga, kui seda njuujorgi snoobi asemel näidata metsikule loodusrahvale, kes ei tea purki pandud ubadest-tomatitest ega muust tööstuslikust-urbanistlikust keskkonnast mitte midagi)
Või siis "realistlik" kunst. Aktimaalid kui üldistus, kirjeldus, kokkuvõte naise keha ilust või ebailust (ja peidetud tundevarjunditest ja mõtetest). Natüürmort samamoodi üldistus, kirjeldus isuäratavast toortoidust koos serveerimisega. Maastikuvaated kui üldistus, vahel ka hetke dokumenteerimine. Romaanid kui üldistus inimeste käitumistest, situatsioonidest, elusaatustest.
Abstraktsionism/kubism kui meie nägemisulatuses olevate asjade "vähima ühisnimetaja alla viimine".
Futurism kui katse kujutada seisval pildil asju liikuvatena.
Sürrealism kui fantastiline nägemus sellest, mis teatud olukordades võib ehk ette tulla.
Impressionism kui kirjeldus meeleolust, mis on varasemast mällu jäänud.
Ekspressionism kui kirjeldus kõige kurjematest-painajalikematest mõtetest-tegudest
Romantism kui tunnetevarjundite võimendamine mõlemas suunas, elusaatuste kirjeldustes samuti vindi üle keeramine - näitlikustamise või emotsioonide ülevõimendamise huvides..
Sotsialistlik realism kui soov näidata idealistlikku-utopistlikku elukorraldust tegelikkusena.
Moodne kunst kui filosoofiline mudel mõne elunähtuse esiletoomiseks. (purki sittumine koos päevamenüü sedelitega - Eesti 90ndate näguripäevade olukirjelduse mudelina; ülehinnatud banaan kui ajutise hedonistliku rahulduse ülehindamine; maalitud purgisupp kui loodusläheduse minetamine, standardiseerimine, reklaamimine => tekkinud konkreetse ajastu trendidele tähelepanu juhtimiseks, üldistamiseks, vahel ka võimalike lahenduste pakkumiseks); Moodne kunst elab eeskätt oma kaasajas ning käib pidevalt ajaga kaasas. Purkisittumine aastal 2020 on ka kunstiteosena võimalik, kuid kannab hoopis teist sõnumit, kui kasutada 2020. aasta menüüsedeleid, sest elatustase ja tarbitav toit on muutunud. Säilib tema olukirjelduse-üldistamise funktsioon. Aastal 2020 võiks purkisittumise sõnum olla pigem see, et ka hummusest, sushist ning avokaadost saab seesama sitt, sõnnik ja huumus, mis varemgi. Mis eristab kunstimuuseumi külastust ajaloomuuseumi või bioloogiamuusemi külastusest ongi see, et fakt(oid)idega on mängitud, asjade omavahelist suhtestumist hüperboolina rohkem esile toodud.
Küllap selliseid -isme tekkib veelgi, kui kunstnikud avaldavad järsku soovi miskit elunähtust kirjeldada, üldistada, vastandada, mustata või ilustada.
